Šokolaaditootja Zotter Schokolade kunstidirektor Andreas H. Gratze kõneleb „banaani tiigrist“ ja „Pac-Man“´ist.
Andreas H. Gratzet intervjueeris kolleeg Zotter´ist.
Oled olnud Zotteri disainer alates 1994. aastast, tänaseks peaaegu 30 aastat.
Andreas H. Gratze: Tunnen Josef Zotterit 18. eluaastast saati. Josefil tuli idee luua oma šokolaad ja ta vajas head pakendikujundust. Meie sõprus on püsinud tänaseni, elades üle minu eemalviibimised: viis aastat Viinis ja 11 aastat Berliinis.
2023-2024. aasta kollektsiooni jaoks oled loonud enam kui 50 uut kujundust vaid mõne kuuga. Kust sa ammutad inspiratsiooni?
Andreas H. Gratze: Mind inspireerib sõna otseses mõttes kõik: loodus, inimesed, filmid. Miso karamelli kujundus sai alguse Aasia filmist – võitlusstseen laia seelikut kandva peategelasega pani mind selle konkreetse liikumise peale mõtlema. Karamellitud mandlite disain meenutab kivikesi, mille leidsin ühest Horvaatia rannast. Puuviljapralinee lõhnava martsipaniga pakendi disain pärineb aga muinasjutust ja keerlevast-veerlevast õunakoogi lõhnast. Umbes nagu multifilmis „ Tom ja Jerry“, kui hiir hõljub läbi õhu vastupandamatu juustulõhna suunas.
Kuidas sa lood oma illustratsioone?
Andreas H. Gratze: Kui ma saan Zotteri ideede nimekirja, siis töötan selle läbi ja alustan kohe visandamise ja märkmete tegemisega. Mõnda asja – näiteks mõne spetsiifilise koostisosa päritolu või tausta – pean lähemalt uurima. Mõned ideed pärinevad minu isiklikust visandiraamatust, teised arenevad joonistamise käigus. Näiteks kui ma visandan mõned sidruniviilud, mõistan, milleks kõigeks ma saan need muuta – näiteks Pac-Man sidruniks. Teema poolest on minu visandid seinast-seina ja ma ei järjesta neid ajaliselt, vaid arendan protsessi käigus juhuslikest joonistustest välja oma kujundused.
Kas sa joonistad paberile?
Andreas H. Gratze: Joonistan, jah, paberile, aga kasutan sulepead. See on minu jaoks kiireim ja kõige paindlikum viis. Delete-klahvi küll pole, kuid ma saan joonistust korrigeerida ja uuesti joonistada, mis sageli täiustab disaini või annab inspiratsiooni uuteks ideedeks.
Nii et joonistused on kõik must-valged?
Andreas H. Gratze: Täpselt nii, ja kui joonistus on valmis, skaneerin selle arvutisse. Eraldi paberil kasutan värvilisi markereid ja pliiatseid kohtades, mida ma ei soovi jätta ühevärviliseks. Ka need skaneerin ja kõik need saavad lõpuks kokku minu arvutiekraanil. Mõnikord kujundan eraldi mustrid ja struktuurid, millega täidan hiljem oma kavandeid. Kõikide osade tervikuks ühendamine on suurem töö kui visandamine ja kujundamine ning seda kõikide keeruliste detailide tõttu.
Sinu kujundused on sama mitmekihilised kui Zotteri šokolaadid, mis on samuti kiht-kihilt üles ehitatud.
Andreas H. Gratze: Jah, mulle meeldib olla mänguline. Ma lisan kujundusse väikeseid detaile, et jätta avastamisrõõmu inimesele, kes võtab illustratsioonide vaatamiseks aega. Pildid võivad meenutada kedagi ilusast mälestusest, või rääkida neile kõneka loo. Igaühel tekib erinev seos, kuid minu eesmärk on tuua inimeste näole naeratus.
Kui oluline on kunst meie elus? Milleks on kunst võimeline – sinu kunst eriti?
Andreas H. Gratze: Kunst on hinge ja vaimu jaoks hädavajalik, ja ka meie vabaduse jaoks – eriti mõttevabaduse jaoks. Kunst on vastand meie argipäevale. Kunst võib ka tähelepanu kõrvale tõmmata. Minu kunst on küll pigem meelelahutus, kuid midagi enamat kui lihtsalt armsad väikesed pildikesed. Kunst peaks ka väljakutseid pakkuma. See peaks inspireerima ja mõtlema provotseerima. Olen kindel, et kunst aitab vältida dementsust (naerab). Minu illustratsioonid on väiksed kunstiteosed, millega tuleb kaasa boonuseks tasuta šokolaad (naerab).
Praegu räägitakse üsna palju DALL-E-st – OpenAI tarkvarast, millega saab pilte luua. Mis on kunsti tähendus tehisintellekti ajastul?
Andreas H. Gratze: Arvan, et kunstnikud ei lõpeta kunagi kunsti loomist, mida muud nad tegema peaksid? AI on tööriist ja kõik oleneb sellest, kes seda käsitseb. AI ei eksisteeri vaakumis ja ei otsusta juhuslikult pilte maalima hakata. Keegi kasutab seda, et luua seda, mida ta tahab luua. Ma eeldan, et kunstnikud kasutavad tehisintellekti kogu potentsiaali, et luua üllatavaid kunstiteoseid. Sarnane olukord oli muusikas, kui lavale astus süntesaator. Paljud kasutasid seda ja mõned muusikud lõid sellega tõeliselt suurepärast muusikat.
Oled Josefiga koos töötanud peaaegu 30 aastat ja viimastel aastatel oled teinud koostööd ka tema tütre Juliaga. Kuidas on Juliaga koostööd teha?
Andreas H. Gratze: Julia esindab uut põlvkonda ja loomulikult on ta oma töömaneer Josefi omast täiesti erinev. Josef on kiire otsustaja, väga spontaanne ja impulsiivne. Julia võtab aega, süveneb ning märkab ja mäletab pildi iga üksikut detaili.
Sa valdad mitut erinevat stiili, oled omamoodi disainikameeleon. See on see, mis saab DALL-E-le komistuskiviks, kui see peaks jäljendama Zotterit või Gratzet.
Andreas H. Gratze: Jah, sest ma otsustan stiili üle alles siis, kui mu laual on šokolaadi koostisosad ja maitse ning minu visandid. Tagantjärele mõeldes on muidugi töid, milles tunnen ära väga konkreetse ajaperioodi käekirja.
Samuti nõuavad erinevad šokolaadid erinevat stiili – näiteks šokolaadi pulgakommid eeldavad armsat ja väikese krutskiga illustratsiooni nagu näiteks banaanikujuline tiiger. Labookod keskenduvad pigem šokolaadi karakterile, seega valisin tegelased nende päritolu järgi. Cheery & Nuts sari on jagatud kaheks osaks, kus fookuses on värvid, marjad ja puuviljad ning nende ümber mõned mängulised detailid.
Kui ma Zotteri logo kujundasin, oli esialgne idee panna logo ülaossa ja alla valge taustaga must raam mõttega, et raami sisse võiks mida iganes lisada. Täpselt nii nagu Zotter teeb oma šokolaadiga, kui ta eksperimenteerib ja katsetab 100 erinevat asjaga. Taust on alati valge, selleks et kõik uued asjad saaks ikka ja jälle esile tõsta.
Kas töötad koos meeskonnaga?
Andreas H. Gratze: Ei, aga jõulueelses möllus olen palunud abi oma pojalt Anoukilt, kes on samuti graafiline disainer ja kelle loodud on bonboni advendipuu ja üks päkapikušokolaadidest. See tegi asja minu jaoks lihtsamaks, ja loomulikult olen ma tema üle tohutult uhke.
